Ajalugu
Varangu mõis, tuntud ka kui Wrangelshof, asub Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas ning on üks Eesti ajaloolistest mõisatest, mille juured ulatuvad 17. sajandisse.
Wrangell
arangu mõis (saksa keeles Warrang) oli mõis Koeru kihelkonnas Järvamaal. Tänapäeval jääb kunagine mõisasüda Lääne-Viru maakonda Väike-Maarja valla territooriumile.
Varangu mõis eraldus Liigvalla mõisast (saksa keeles Löwenwolde) 17. sajandil ning sai nime Wrangelite perekonna järgi.
Wrangell (ka Wrangel) on Varangu mõisa järgi nime saanud põlisaadlisuguvõsa. Wrangell on üks tuntumaid ja paljuharulisemaid baltisaksa suguvõsasid.
Wrangellide päritolu kohta on mitmeid versioone. 1887. aastal avaldatud suguvõsa ülevaates peeti võimalikuks esivanemaks XIII sajandil elanud dominus Tuki Wrangi, kes omas Eestimaal maavaldusi ja oli väidetavalt Taani linnusepealik Tallinnas.
Allikas – Vikipeedia
Mõisakompleks
Varaklassitsistliku peahoone ehitust alustas 1795. aastal von Berg. Hoone arhitektiks peetakse Tartu barokse raekoja arhitekti Johann Heinrich Bartholomäus Waltherit. Omapärane on mõisahoone juures see, et fassaadi kaunistused pole vormitud lubimördist, vaid on välja tahutud peeneteralisest paekivist.
Mõis kuulus Eestimaa Rüütelkonna peamehele (1824–1827) ja Eestimaa tsiviilkubernerile (1833–1841) Paul von Benckendorffile. Viimane omanik oli paruniproua Amata von Schilling. 1919. aasta võõrandamise järel töötas mõisahoones kool, hiljem metskond. 1970.–1980. aastatel seisis hoone tühjalt ning lagunes tugevasti. 1990. aastate lõpul läks mõis eravaldusse ja seda on hakatud restaureerima.
Peahoone läheduses asub arvatavasti 18. sajandist pärinev ühekorruseline puidust valitsejamaja, pärimuse kohaselt endine Ao mõisa peahoone, mis 1870. aasta paiku Varangule toimetati.
Varangu mõisa valitsejamajas elas 1909–1918 graafik Eduard Viiralt.
Allikas – Vikipeedia
Mõisa ümbruse ajalugu
Mõisa läheduses asub ca 105 ha suurune Varangu looduskaitseala. Asutatud 1993 taimekaitsealana haruldaste taimeliikide ja nende kasvukohtade kaitseks. Kaitsealal on II kategooria lõhnavat käoraamatut (Gymnadenia odoratissima), väikest käopõlle (Listera cordata), soovalku (Malaxis monophyllos), kärbesõit (Ophrys insectifera) ja soojumikat (Saussurea alpina subsp. Esthonica). Samuti leidub siin III kategooria kaunist kuldkinga (Cyprypedium calceolus), vööthuul-käppa (Dactylorhiza fuchsii), kahkjaspunast sõrmkäppa (Dactylorhiza incarnata), tumepunast neiuvaipa (Epipastis atrorubens), soo-neiuvaipa (Epipactis palustris), roomavat öövilget (Goodyera repens), harilikku käoraamatut (Gymnadenia conopsea), suurt käopõlle (Listera ovata), pruunikat pesajuurt (Neottia nidus-avis), halli käppa (Orchis militaris) ja kahelehist käokeelt (Plantanthera bifolia).
Varangu siniallikad
Looduskaitsealal paiknevad ka kaitsealused Varangu Siniallikad, kust saab alguse Põltsamaa jõe lisajõgi Preedi jõgi. Üle 30 allikaga ala pikkus on umbes 300 m ja laius kuni 100 m ning need kuuluvad veesäilitusalasse. Kõige suuremad allikad kaitsealal on kolm lehterja kujuga ja kuni 3 m sügavust sinakasrohelise veega Siniallikat.
Varangu Kriidikarjäär
Kaitsealale jääb Varangu kriidikarjäär, mis on olnud Eesti ainus järvelubja kaevandamise koht. Kaevandamisega alustati enne teist maailmasõda ja lõpetati 1996. aastal. Karjääriveekogud on elupaigaks viiele kaitsealusele kahepaiksele, sh tähnikvesilikule ja tiigikonnale. Samuti käivad veekogudes sigimas suur-, valgelaup- ja hännak-rabakiil. Liblikatest võib kohata siin vareskaera-aasasilmikut ja teelehe-mosaiikliblikat. Ala on peatuspaigaks sookurgedele.
Varangu järv, allikad ja allikasoo on ürglooduse objektid.
